Tobiväät elulõngjas

Elulõngjas tobiväät - Aristolochia clematitis.
Ronitaim varjulise aia jaoks. Originaalsete „laternakestega“, pika risoomiga mitmeaastane rohttaim, sarnaneb liaaniga, tobiväädiliste sugukonna esindaja. Kõrgus 90-130 cm. Vars harunemata, püstine või kergelt käändunud. Lehed munajad või ümar-südajad, vahelduvad, serv peenehambuline, lehed varrelised, matt-rohelised, kuni 10 cm pikad. Õied on ebatavalised kannukujulised, kollased, kimbuna 5-8 kaupa lehtede kaenlas 10-12 mm pikkuse õierao küljes. Vili rippuv, toorena roheline, lihakas, pirnikujuline või ümar, 5-6 cm suur kupar avaneb valmimisel.
Taime peetakse varjuliste kohtade vertikaalhaljastuses väga perspektiivikaks. Sobib just hea drenaažiga leeliselistele või neutraalsetel muldadele, ta ei talu seisvat vett, kuid on vastupidav kuivusele. Istutada soovitatakse teda varjulisse kohta. Seemned külvatakse hilissügisel avamaale varjulisse kohta. Kevadel ilmuvad tõusmed ühtlaselt, vajab pikeerimist. Kevadisel külvil vajab eelnevat stratifitseerimist  t +5+8 °C. Kasutatakse madalamate ehitiste, tarade dekoreerimiseks, kasvab hästi ka põõsaste vahel. 
Tähelepanu! Taim on mürgine.

TOBIVÄÄT (ARISTOLOCHIA).
Nimetus tuleneb kreekakeelsetest sõnadest "aristos" - parim, ning "lochein" - sündimine. Vanadel aegadel peeti tobivääti sündi soodustavaks. Looduslikes tingimustes kasvab Ameerika idaosariikides.
Põõsasjas liaan kõrgusega üle 12 meetri, paljaste, roheliste vartega, ning väga suurte (kuni 30 cm) südajate lehtedega, mis on pealt rohelised ja alt heledamad. Õied üksikud, V-kujulised torujad, pikkusega umbes 3 cm. 
Tolmleb kärbeste abil. Sattudes õide, ei pääse kärbes sealt enam välja, - seda takistavad allapoole suunatud karvakesed, mis katavad õie sisemise seina. Otsides väljapääsu õie sisemusest, tolmeldab ta emakasuuet õietolmuga, mis on saadud eelmiselt õielt, ning varustab end uue õietolmu portsioniga. Peale tolmendamist karvakesed närbuvad, tolmeldaja aga, saades vabadusse, lendab tolmendama järgmist õit. Tolmendatud õis langetab peakese, ning sulgeb sissepääsu õiekrooni.  See on selleks, et järgmine kärbes ei tuleks õide "ilmaasjata". Paljud õied jäävad tolmendamata, kuivõrd tõenäosus, et neisse tuleb kärbes, on väga väike. 
Taim hakkab esimest korda õitsema 5-8 aasta vanuselt. Ühe õie õitsemise kestus on viiest kuni 25 päevani. Kolm- neli kuud peale õitsemist valmib viljakupras seeme. Tasub meeles pidada, et pikaajalisel säilitamisel seemne idanemisvõime langeb, kuna kõrge õlisisaldus (5%) kutsub esile vabade rasvhapete moodustamist. 
Taim kasvab kiiresti, talub poolvarju. Paremaks arenemiseks vajab, eriti noorena, tuulte eest kaitstud kasvukohta. Eelistab viljakat, kobedat, huumusrikast, piisavalt niisket mulda. Talub halvasti kuivust ja tuuli (lehed rebenevad). Paljundatakse seemnetega ja võrsikutega. Kaunis liaan seinte, pergolate, lehtlate, vanade puude jt. kohtade kaunistamiseks. 
Kasvukoht. 
Istutus: parem sügisel või kevadel 2-3 aasta vanuseid taimi. Taimedevaheline kaugus 0,8-1m. Istutussügavus 40-60 cm. Enne istutust võib juuri kärpida 1/5 või 1/3 pikkusest. Istutussegu koosneb aiamullast, kõdust, liivast, mida kõike on võetud võrdses koguses, lisada võib pisut savi, et suurendada niiskusmahtuvust. Juurekael on tasapinnaliselt mullaga. Rasketel muldadel on vajalik 15-20 cm drenaaž, tellisepurust, killustikust, pealmine kiht on liiv 5-10 cm. Mõnikord kasutatakse kruusa. Istutusauku 50x50x60 lisatakse 8-10 kg orgaanilist väetist, ning 40-60 g täismineraalväetist. Vajalik on kindlasti kuni 8 meetrine tugi. 
Hooldus.
Pealtväetamine: nõrk veisesõnniku lahus (1:10) üks või kaks korda hooaja jooksul. Ühe täiskasvanud taime kohta arvestatakse 5 liitrit. 
Kastmine: kuna kultuur on niiskust armastav, on vajalik kogu hooaja jooksul regulaarne kastmine arvestusega 10 liitrit korraga iga täiskasvanud taime kohta. Kuival suvel on soovitatav õhu niisutamine. Kobestada pinnapealselt 5-8 cm sügavuselt, kuna juured asuvad pealmistes mullakihtides. Vajalik on umbrohtude hävitamine. Muld multðitakse kohe peale alalisele kasvukohale istutamist 5-7cm paksuse poolkõdulehtede kihiga. Kõdunedes väetab see mulda.
Lõikus: eemaldatakse kuivanud võrsed, samuti lõigatakse ära võrsed, mis on kasvanud tugedest ülespoole. 
Kaitse haiguste ja kahjurite eest: lehti kahjustab võrgendilest. Võrgendilesta vastu võitlemiseks kasutatakse kirburohu tõmmist. Selleks asetatakse kuivatatud ja peenestatud taimeosad 24 tunniks vette (120 g 1 liitri vee kohta), keedetakse 30 minutit, ning lastakse veel seista. Seejärel kallatakse vedelik ära, ning enne kasutamist lahjendatakse kaks korda veega. 
Ettevalmistus talveks: noored taimed kaetakse 6-8 cm paksuse kuivade lehtede kihiga. 
Paljundamine: vegetatiivselt ja seemnetega. Pistikuid võetakse kevadel või sügisel- septembri lõpus, oktoobri alguses. Selleks kasutatakse üheaastasi võrseid. Võib kasutada ka poolpuitunud pistikuid juulis, ning ka augustis. Spetsiaalselt ettevalmistatud peenardele raputatakse liiva ja turba kiht 1:1, ning segatakse mullaga. 20 cm pistikud istutatakse viltu, jättes mullapinnale üks või kaks punga, kastetakse rohkelt, ning multðitakse turbaga. Analoogselt viiakse läbi ka kevadine pistikutega paljundamine mais, enne pungade puhkemist, kuid paremaks juurdumiseks on soovitatav katta pistikud kile või klaasiga. Juured moodustuvad kolme nädalaga, peale mida vabastatakse taimed kilest. Alalisele kasvukohale istutatakse taimed sügisel või järgmisel kevadel. Võib paljundada ka horisontaalsete võrsikutega, painutades need kevadel. 
Seemned on parem külvata avamaale hilissügisel, poolvarjulisse kohta. Kevadel ilmuvad ühtlased tõusmed, mis pikeeritakse ettekasvatuspeenrasse. Kevadisel külvil on kindlasti vajalik stratifitseerimine +5...8 °C juures. 
Kasutamine: tobivääti kasutatakse sageli vertikaalhaljastuses, vanade puude, lehtlate, pergolate, rõdude ja seinte dekoreerimiseks.

Eng.: European Birthwort. Suom.: piippuruoho. Sven.: Hålrot.